Suveperioodil tekib sageli küsimus, kas elatise summat saab vähendada või maksmist peatada, kui laps veedab lahus elava vanemaga tavapärasest rohkem aega. Lühike vastus on ei, kuid põhjused väärivad põhjalikumat selgitust.

Miinimumelatise suuruse määramisel võetakse arvesse, kui palju aega veedab lahus elav vanem lapsega koos. See on mõistetav, sest kui laps viibib teise vanemaga, teeb see vanem lapse ülalpidamiseks vahetuid kulutusi toidu, majutuse ja muude igapäevaste vajaduste eest. Seaduse järgi saab elatist vähendada aga ainult siis, kui lahus elav vanem veedab lapsega aasta jooksul keskmiselt vähemalt 7–15 ööpäeva kuus. Kui see arv jääb alla 7 ööpäeva kuus, siis elatist vähendada ei saa.

Oluline on mõista, et koos veedetud päevi arvestatakse kogu aasta lõikes, mitte üksikute kuude kaupa. Näiteks kui isa veedab lapsega 10 kuu jooksul ühe nädalavahetuse (2 ööpäeva × 10 = 20 ööpäeva) ja kahel suvekuul 14 ööpäeva (2 × 14 = 28 ööpäeva), on aasta ööpäevade koguarv 20 + 28 = 48 ööpäeva. Jagades selle 12 kuuga, on keskmiseks 48 ÷ 12 = 4 ööpäeva kuus, mis jääb endiselt alla seaduses ette nähtud 7 ööpäeva piiri.

Aasta keskmise arvestamine on oluline, sest lapse igapäevane kasvataja kannab enamiku püsikulusid olenemata sellest, kus laps parajasti viibib. Üürikulu, lasteaiakoht, huvitegevused, riided ja muud kulud jäävad samaks ka siis, kui laps veedab suvel teise vanemaga rohkem aega. Seetõttu on õiglane arvestada kogu aasta keskmist, mitte üksikuid kuid.

Kokkuvõtvalt, suveperioodil elatise maksmine ei peatu, sest lapse ülalpidamiskulud jätkuvad terve aasta vältel. Elatise vähendamine on võimalik ainult siis, kui lahus elav vanem veedab lapsega aastas keskmiselt vähemalt 7 ööpäeva kuus.